Seminare numero 3

Tere!

Kolmanda seminari teemaks oli Loovus ja löövus. Selleks seminariks tuli igal grupil ette valmistada üks Thinglink teemal Loovuse avaldumine igapäevaelus Thinglink on meenutab mõistekaarti, valitakse teemaga haakuv taustapilt ning taustale saab lisada mullikesi, mis sümboliseerivad erinevaid mõtteid. Meie grupp lähenes ülesandele loovalt. Me ei valmistanud ette Thinglinki, vaid tegime klassis asuvast tahvlist reaalajas mõistekaardi. Üks liige kirjutas tahvlile arutlusteemasid ning ülejäänud selgitasid lahti mõtted nende sõnade taga. Soov oli ülesanne mänguliselt lahendada ning välja tuua päevakajalised mõtted.

Kõige meeldejäävam mõte meie esitlusest oli näide TV3 uudistesaates vahel näidatav klipp, kus minnakse lasteaeda ja küsitakse lastelt päevakajalisi küsimusi. Laste vastused võivad mõnikord olla sedavõrd siirad ning samas täiskasvanule naljakad. Seal avaldub lastes loovus, lapsed on palju vabamad oma ütlemistes, sest vanematel lastel ja eriti täiskasvanutel on tekkinud elu jooksul arusaam, mida, mis olukorras öelda ning see pärsib loovat mõtlemist. Lapsed see-eest mõtlevad oma seisukohalt ja ütlevad seda, mis neid puudutab, nad näevad veel maailma hoopis teistmoodi kui täiskasvanud.


Sellele lausele klikkides näete videot 3-st huvitavast näitest, kuidas oma elu lihtsamaks või põnevamaks teha, et me oma leidlikkust ning loovust ei kaotaks.

Kolmandale seminarile eelnenud tunnid

Peale teist semiani tuli meie tundi mees, kes polnud eestlane, ta oli pärist Inglismaalt, kuid ta elab ja töötab hetkel Eestis. Ta tegeleb igapäevaselt suhtlemisega seotud teemadega ning annab sellel teemal loenguid. 

Ta rääkis meile suhtlemise alustest ning arutasime eestlaste ja inglaste vahelisi erinevusi. Välislektor pani meid mõtlema päris huvitaval teemal, ta selgitas, et inglased oma jutuga ainult pläkutavad, nende suhtlemine põhineb emotsioonidel, eestlaste suhtlemine, aga faktidel. Seda saab põhjendada sellega, et aastasadu on inglased elanud pidevalt teiste inimeste läheduses ehk linnades, kuid Eesti asustatus oli niivõrd hõre, et peale oma pereliikmete võis kedagi näha ja kellegagi suhelda väga harva. Oma pereliikmeid sa näed iga päev ning sa tead nende elus nii palju, et ei teki vajadust pläkutamisele, räägiti siis, kui selleks vajadus oli. Inlgased sel ajal olid palju jutukamad, sest neil oli ka kellega rääkida.

Järgmisel tunnil tegime grupiga ajurünnaku, hakkasime iseseivalt otsima probleemi koolis. Leidsime probleemi, milleks oli: kooli WC-des olev hais. Peale seda näidati meile umbes 30 pilti ning pidime küsima pildiga seonduvalt oma teema kohta küsimusi. Pildid olid täiesti suvaliselt, ning neil ei olnud omavahel mingit seost. See oli meile vaimselt väga väsitav, sest pidid seda võtma täie tõsidusega, kuigi osad pildid olid väga naljakad ning ei seostunud absuluutselt meie teemaga. Me tegime antud ajurünnaku meetodi lihtsustatud variandi, sest loengu pikkus ei oleks seda võimaldanud.

Ajurünnakutega saime sel tunnil ühele poole, aga esitlused tegime järgneval tunnil. Rääkisime klassile oma probleemist ning tõime väja lahendused, kuidas see probleem lahendada. Siinkohal tooksin välja silmapaistvamad mõtted:

• Kõik probleemid algavad 0-korrusel asuvast sööklast. 
• Koolimaja viiendale korrusele tuleb ehitada miljonivaatega tualett.
• Kas ehitustöölised peaksid kasutama teisaldatavat käimlat? 

Teiste esitlusi kuulates tegime poistega ühe ilusa plakati.